I am safe

Minu kunagine tüdruk ütles mulle üks kord: "Sa oled liiga safe ja etteaimatav."

Varsti peale seda jättis ta mu maha.

Ma olen selle üle päris mitmeid kordi mõtisklenud, kuid selgusele jõuda on ikkagi raske olnud. Safe ja etteaimatav? Kas on see nii vale või rumal või teise inimese jaoks väsitav? Kas keegi ei ihkagi enam kindlust suhetes, ei taha olla kindel homses päevas, ei taha teada seda, mis aitaks tal elu planeerida? Kas nüüd eeldatakse ekstreemsuhteid? Täna ütlen, et armastan sind, homme sõidan ette teatamata teise maailma otsa? Siis tulen kuu aja pärast tagasi ja tekitan [sulle] adrenaliini juurdevoolu?

Igatahes, naljakas osa selle kõige juures on fakt, et..maha jäeti mind apparently sellepärast, et kaugsuhe olevat raske ja väsitav ja masendav. Ja ka sellepärast, et oli juba olemas "tagavaravariant", kes arvatavasti oli ägedam. Ma küsin, mis seos on siin etteaimatavusega? Tal oleks olnud vaja oodata veel paar kuud ja ma oleks siis tagasi Eestisse tulnud. Kui vähe võib olla inimesel kaastunnet ja mõistmist (rääkimata armastusest), kui ei taheta aru saada, et teise inimese ema on surmaküüsis? This is why we went there in the first place. Siin poleks keegi nii head ja kallist operatsiooni talle teinud. Ja kui vähe võib inimesel olla..ma ei tea isegi mida, et ta jätab su maha just siis, kui on kõige raskem. Ma polnud kindel, kas operatsioon üldse aitab, kuna opijärgne kriitiline seisund jätkus mitu nädalat. And in the middle of all that you get an e-mail (!!!!) saying: we should break up. Siis polnud isegi jaksu vihastada sellise asja peale.

Miks ma sellest praegu räägin? Sellepärast, et kui mõistust pole kunagi kohal olnud, ei tulegi seda mitte kunagi.
"Näed, sa oled siia maani seal!" - Jah. Olen. Kas mul peaks olema midagi, mis mind kodumaal kinni hoiaks? You killed it.

And yes, I do like it safe and predictable. I'm done with uncertainties and shock in this lifetime.